Varnja palvela

Õigeusu kiriku jumalateenistusi viidi kuni 17. sajandini läbi kõrvuti Konstantinoopoli ja Jeruusalemma liturgilise korra järgi. 1652. aastal algatas Moskva ja kogu Venemaa patriarh Nikon reformid, mis olid suunatud rituaalide ja doktriinide vastavusse viimisele Konstantinoopoli emakirikuga. Samas oli Konstantinoopoli õigeusu kiriku liturgia vahepeal muutunud. Teda toetas Moskva tsaar Aleksei I. Tsaar ja patriarh kutsusid abiks mitmeid välismaiseid nõuandjaid (eeskätt Kreeka ja Ukraina alade uniaadikiriku vaimulikke) ning toetusid osalt ka oma isiklikule maitsele. Kaugeltki kõik usklikud ja vaimulikud ei pooldanud reforme. Nende meelest oli tegu muistsel pärandil püsiva kristliku autoriteedi hülgamisega, õigeusu ajaloo diskrediteerimisega ja tee vabaks andmisega edasisele moderniseerimisele ja ilmalikustamisele.

1681. ja 1685. aasta kirikukogud andsid õnnistuse nn idainkvisitsioonile ning algas vanausuliste tagakiusamine. Esimesed vene vanausulised ilmusid Peipsi rannikule Mustvee ja Kallaste kanti just siis, 17. sajandi lõpus.

Varnja vanausuliste palvemaja on armas ja hubane ning rikkaliku ikonostaažiga paik Peipsi kaldal. Kohaliku vanausulise pajatuste saatel saab huvitava ülevaate vanausuliste elu- ja ajaloost. Kohalolekuks võib varuda aega ligikaudu tund – külastus ja südamlik elamus on seda aega väärt!

Hetkel on külastamine keeruline – kirikutädi vanus ei luba iga päev külalisi vastu võtta.